Veinikelder "Historischer Gewölbekeller".

Kui tava-eestlasele seostub Saksamaale reisimine sealt autode toomisega, siis meie otsustasime ette võtta natuke teistsuguse reisi. Nimelt oli meie eesmärgiks külastada Lõuna-Saksamaa ühte kuulsaimat veinipiirkonda Moselit. Võttes arvesse et Mosel on ülimalt lähedal Frankfurtile ja Tallinnast saab Frankfurti Ryanair'i otselennuga, siis on see reis tegelikult ülimalt soodne ja käegakatsutav igaühele, kel huvi omal käel seigelda ja maailma avastada.

Nagu heale reisile kombeks, algas ka meie reis sekeldustega. Probleemiks oli rendiauto, mille eest taheti üüratut tagatisraha saada. Asi päädis sellega, et viimaks loobusime esialgsest rendiautost ja võtsime uue rendika Hertzist. Kui me olime oma auto kätte saanud siis võtsime esmalt suuna Koblenz'i peale. Koblenz on tinglikult öeldes Moseli veinitee põhjapoolseim tipp. Põhjalikud nagu me olime, otsustasime kogu veinitee läbi teha. Koblenz on pika ajalooga linn ja sellega seotud sündmuseid on toimunud juba enne Kristust. Sellest linnast on läbi käinud Julius Caesar ja ka tänapäeval on selles linnas näha Rooma vägede poolt ehitatud silla varemeid.

Vaatamata Koblenz'i linna pikale ja kuulsusrikkale ajaloole ei jää me sellesse linna kauaks. Hetkeks teeme peatuse kohalikus bensiinijaamas, uurime kohalike käest kuidas saab kõige kiiremini Moseli veiniteele ja küsime kaarti, mille järgi Moseli veiniteel oleks võimalik juhinduda. Meie kahjuks olid bensiinijaamas müügil vaid jalgratturitelemõeldud kaardid. Siiski anti meile nõu, et kui me kursi Trieri peale võtame, siis ei tohiks kohale jõudmisega erilisi probleeme olla.

Mõeldud, tehtud. Hüppame tagasi autorooli ja tee jätkub Trieri suunas. Ümberringi laiusid põllud ja ilusad metsatukad. Maastik oli hoopis teistsugune võrreldes sellega mis me olime harjunud Eestis nägema ja meid valdas ülev meeleolu. Pärast paarikümmend kilomeetrit sõitmist hakkas siiski juba väikene rahutus tekkima. Kus on siis need viinamarjaistandused mille kohta me olime netist lugenud? Kus on need järsud mäepealsed Moseli oru ääres kus mõneskohas saab ainult alpinistivarustusega viinamarju? Nagu vastuseks meie küsimusele hakkas GPS varsti näitama, et jõgi on lähedal. Veel mõned kilomeetrid ja tee võttis suuna allamäge ja meile hakkas läbi puudesalude veekogu paistma. Veel mõni hetk ja meil tekkis täielik wow-efekt. See vaade, mis meile avanes oli piisavalt võimas, et me pidasime auto esimeses peatuskohas kinni ja haarasime oma fotoaparaadid ning järgmised viis minutit klõpsisime lihtsalt pilte teha. Meile avanes vaade orule, mis seisis meie ees stoilises rahus. Üle jõe vaatas meile vastu terav metsaga kaetud mäenõlv. All orus jõe kaldal oli näha hulgaliselt eramajasid. Kogu see pilt meie ees näis rõhutavat, et aeg on siin seisma jäänud ja et siinsed inimesed elavad rahulikku ja stressivaba elu. Vaikust katkestas aeg-ajalt vaid mööda oru kallast sõitev rong. Rong ilmus korraks mäekurust, andis korra vilet ja läinud ta oligi. Vahest harva lõhestas vaikust ka praamivile. Ja praamisid oli jõe peal päris palju. Aga kõik see sulandus väga ilusasti kogu üldpilti ja kõik oli täies harmoonias.

Paremat kätt meie lähedal laius Alkener Burgberg'i veiniaed ja selle kohal kõrgus vana lossihoone. Vähemasti meile näis ta kaugelt lossina. Pidasime korraks aru et kas alustada oma veiniseiklust mäe otsas asuvast lossist, mis meile nii kutsuvalt paistis. Lõpuks otsustasime siiski, et see loss jääb meie lõplikust sihtkohast teises suunas ja targem on oma teekonda jätkata. Pärast mõningast sõitmist tõdesime, et kõik veiniaiad asuvad vastaskaldal ja meie pool kallast asusid vaid elumajad. Jõudsime juba korraks oma otsust kahetsema hakata, kui siiski mingil hetkel jõudsime Pommerni asulasse, kus oli hulgaliselt veinimeistrite majasid jõe ääres. Samuti tänava nimi, mis jõega paralleelselt vookles, oli paljulubav - Moselweinstraße ("Moseli veini tänav"). Parkisime oma auto tänava äärde ja astusime esimese Weingut'i majja sisse.

Astusime trepist üles ja keerasime trepikoja kõrval asuvasse degusteerimise saali. Degusteerimise ruum oli kena vanas stiilis sisustatud tuba, mis oli vaatega jõele. Esimesed asjad, mida silm haaras, oli vanaaegne kapp, mis oli veine täis laotud, laud keset tuba ja veinipress. Laua peal vedelesid hinnakirjad ja erinevad veiniteemalised ajakirjad/brožüürid. Meie üllatuseks ei olnud ruumis mitte kedagi. Siiski andis ukse juures asuv andur helisignaaliga teada, et meie tulekut on märgatud. Mõne minuti pärast oligi kuulda trepist alla tulevaid sammusid ja meie juurde astus selle maja veinimeister, ehk siis WeinGut nagu neid Saksamaal nimetatakse.

Veinimeister Michels-Kaufmann on viiekümnendates olev meesterahvas. Ta on meelsasti nõus oma veinidest rääkima ja annab meile omi veine maitsta. Nähes, et saksa keel ei ole päris meie emakeel, läheb ta sujuvalt üle inglise keelele. Enamik veine tema veinivalikus on valged veinid, nii nagu enamusel selle kandi veinitootjatel. Veinimenüüst leiame ka päris vanu veine, mis oma vanuse poolest on pea kümme aastat vanad, aga mis meie üllatuseks ei ole üldsegi mitte kallid. Veinimeistri põhjenduse kohaselt ei ole mitte vanad veinid kallid vaid lihtsalt uuema otsa veinid on kallimaks läinud, kuna kogu materjal ja tööjõukulu on vahepeal tunduvalt kasvanud. Lõpptulemusena ostame mõned veinid kaasa ja jätkame teekonda.

Järgmised paar-kolm tundi lähevad linnulennul. Liigume mööda Moseli veiniteed Trieri poole ja külastame spontaanselt erinevaid veinimeistreid. Viimaks leiame, et on aeg hiliseks lõunasöögiks. Söögikohad Moseli veinitee ääres jätavad meile küll natuke turistliku mulje. Ühes kohas jõe ääres on "burksipurka", kus pakutakse hot-doge ja friikartuleid ja mikrouunis üles soendatud pizzasid. Meie valime siiski natukene soliidsema koha ja tellime kohalikke toite. Kohalike toitudena pakutakse seal näiteks frikadelli, mida aga ei pakuta mitte supi sees vaid see pannakse praetaldrikule garneeringu kõrvale. Pealtnäha on tegemist lihtalt suure lihapalliga. Garneeringuna pakuti nii kartulit kui ka kartulisalatit.

Enne õhtut jääb meile veel tee peale Historisher Gewölkerkeller. Tegemist on keldriga, kus müüakse laias sortimendis kohalike veinitootjate toodangut. Kohapeal saab ka mõningaid veine degusteerida. Lisaks on keldril olemas ka restorani pool, kus saab keha kinnitada. Siiski aeg kannustab takka ja me liigume edasi.

Õhtu hakul jõudsime Bernkasteler-Kues linnakesse. Meeles mõlkus ühest eestikeelsest veiniõpikust meelde jäänud lausejupp, et "kui te tahate Moseli parimaid veine juua, siis tasuks proovida Ürtziger Würtzgarten, Wehlener Sonnenuhri ja Bernkasteler Doctorit. Mõne aja möödudes hakkaski meile silma kaugel üleval mäeküljel asuv veinimäe silt Ürtziger Würtzgarten. Otsustasime õnne proovida ja koputasime esimese ettejuhtuva veinimeistri uksele. Veinimeister elas 2-3 kordses majas ja seekord oli veini degusteerimise ruum teise korruse terrassil. Terrassil olid suured klaasaknad ja ümber terrassi looklesid viinapuuväädid. Terrassilt avanes maaliline vaade Moseli jõele ja ümbritsevatele orgudele. Kuna kell oli juba hiline, siis veinimeister oli juba ukse lukku keeranud. Pärast paari kellahelinat ilmus uksele vanem naisterahvas, kes meile ukse avas ja meile lahkelt jooke välja kallama hakkas. Selles veinikohas olime me tõelises kimbatuses, kuna iga vein, mis välja kallati, tundus parem kui eelmine. Asi päädis sellega, et meil oli tõsiseid raskusi otsustamisega, et milliseid veine osta ja milliseid mitte. Mõne hetke pärast saabus koju ka veinimeister ise - soliidses eas vanahärra. Vanapaar on rõõmus, et said endale vastu õhtut meie näol head kliendid. Aga samas on nende rõõm siiras ja isegi veel rohkem näivad nad nautivat seda, et nad saavad kaugelt maalt pärit turistidega suhelda. Vaatamata sellele, et Moselis on palju turiste, on enamus turistidest sakslased. Nad küsivad meie käest, et mis linnasid me juba külastanud oleme ja kuhu me edasi minna kavatseme. Kuuldes et meil on õhtuks plaan Trier'i jõuda, pakuvad meile lahkelt Trieri kaarti ja hakkavad meile jutustama, mis kohtasid Trieris kindlasti külastama peaks. Viimaks saame siiski nii kaugele, et jätame hüvasti ja jätkame oma teekonda.

Trieri jõudes on väljas juba päris pime. Otsime üles enda hotelli, mis asub otse Moseli jõe ääres, suhteliselt kesklinnas. Hotelli retseptsioonis on tööl võõramaalased, kes räägivad omavahel vene keelele sarnanevat keelt. Selgub, et tegemist on Bulgaariast pärit immigrantidega. Sätime ennast hotellis sisse ja seejärel suundume linna peale. Plaan on teha veel linnast pilte, niipalju kui õhtune hämarus seda lubab; ja pärast seda tahaks külastada mõnda söögikohta, kus pakutakse traditsioonilist saksa kööki. Mõningase otsimise järel juhatatakse meid söögikohta, kus pakutakse saksa toitu. Tõdeme, et juttudel saksa ja eesti kultuuride sarnasustest on tõepõhi all. Päris paljud söögid sarnanevad meie omadele, kuigi neil on mõni väikene omapära juures, mida Eesti köögi puhul ei kohta. Osa reisiseltskonnast tellib sealiha hapukapsaga, mõned inimesed võtavad Eestis paljukirutud hobuseliha. Garneeringuna tellime kartuleid, kuigi mõned tellivad ka juurvilja. Meile tuuakse lisaks eraldi anum roheliste hernestega, mida saab prae kõrvale süüa.

Pärast rammusat õhtusööki saksa stiilis vantsisime tagasi oma hotelli ja otsisime välja veinipudelid, mida me oma reisi pealt kaasa olime ostnud. Kuna hotellis veinipudeli avajat ei olnud, siis läksime oma heade tuttavate bulgaarlaste juurde, kellega me retseptsioonis tuttavaks olime saanud. Tõdesime veelkord, et Moseli veinid on ülimalt hea maitsega ja seega pidime õhtu jooksul päris mitu korda retseptsioonis käima. "Vein on maailma üks tervislikumaid jooke", kiitsid meie bulgaaria tuttavad veine lahti tehes, "Vein teeb südamele head!". Siiski ei saanud me väga pikalt oma südant veinidega turgutada, järgmisel päeval ootas meid Luxemburg ja meil oli kindel plaan varakult liikuma hakata. Tegime viimased toostid saksakeelse uudistekanali saatel, vaatasime veel korraks järgmise päeva reisiplaanid üle ja oligi magamamineku aeg käes. Ees ootas Luxemburg ...

Pildigalerii:

Moseli jõe peal oli hulgaliselt veesõidukeid

Praam on Moseli jõe peal levinud liiklusvahend. Samuti jooksis Moseli jõe äärest läbi raudtee

Alkener Burgberg' - esimene veiniaed mida nägime

Esimene veinimeister kelle juurest läbi põikasime

Veinimeistreid oli Moseli igal sammul

Turistilik eine Moseli ääres

Historischer Gewölbekeller - sissepääs

Historischer Gewölbekeller - Veinikeldri osa

Historischer Gewölbekeller - restorani pool

Ürziger Würzgarten - üks Moseli parimaid veiniaedasid

Trier - Porta Nigra

Trieri peaväljak

 

Moseli veinitee ääres on ulgaliselt veiniaedu millede peale on kirjutatud suurelt vastava veiniaja nimi.

Veinimeister Bernkastel-Kues linnakeses kes valmistas Ürziger Würzgarteni viinamarjadest veini

Kui to soovite Moselis olles odavaid veine, siis tasub ikkagi külastada Supermarketeid ja mitte veinitootjaid.

Copyright © 2017 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga