Luksemburgi veinid panevad enamiku üldjuhul ilmselt õlgu kehitama. Vinsmoselle, Bernard Massard ning Desom on suure tõenäosusega esimesed kolm veinimaja mis meenuvad seoses Luksemburgi veinidega. Pole ka ime, sest need annavad ligi 2/3 kogu Luksemburgi aastasest veinitoodangust. Nende kõrval valmistab Luksemburgis veini umbes poolsada väiksemat iseseisvat veinimaja. Kahtlemata on neist üks omanäolisem legendaarse veinimeistri Abi Duhri Château Pauqué, mille veine leiab täna õnneks juba ka Eestist.

Ootamatult esilekerkinud võimalus saada osa Château Pauqué 2017 viinamarjakorjest ning elada terve oktoobrikuu väärikas veinimajas koos võimalusega kaevuda veini valmistamise detailidesse ja tundma saada mis elu üldse elatakse ühes parimas Luksemburgi veinimõisas, haaras veinigurul käsi kohvri järele pikemalt mõtlemata.

 

Luksemburgi pärl: Château Pauqué

Château Pauqué veinimõis asub pisikeses 5000 elanikuga Luksemburgi külas nimega Grevenmacher. Veinimõisa aastane toodang on 30 000 pudeli ümber ning põllud laiuvad Moseli ääres Schengenist kuni Mertert’ni kokku umbes 8 hektaril, millest 5,5 ha on mõisa enda põllud. Peamiselt kasvab põldudel Riesling (57,3%), Pinot Blanc (10%), Auxerrois (9%), Pinot Gris (9%), Chardonnay (8%), ülejäändu ca 7% moodustavad Rivaner, Elbling, Pinot Noir ja Gewürztraminer.

Château Pauqué veinimaja vanuseks võib lugeda umbes 30 aastat, ajast mil Abi Duhr alustas 1988 aastal endises mulliveini vabrikus oma veinide valmistamist. Abi Duhri võib liialdamata pidada üheks legendaarseimaks ja isegi revolutsiooniliseks veinimeistriks kelle käe alt tulevad väga põnevad veinid. Uskudes, et Luksemburgi veinid ei pea olema ainult terasvaadis laagerdunud kiireks tarbimiseks mõeldud iseloomutud veinid, võttis Abi Duhr esimesena Luksembrugis kasutusele tammevaadi laagerduse. Samuti võib uuendulikuks pidada Rieslingu destemming’u praktiseerimist, et saavutada veidi ümaram ja mitte nii roheliste nüansidega Riesling. Tulemuseks on elegantsed veinid, mille arengupotentsiaal keldris on mitukümend aastat. Isikuna on Abi Duhr kindlasti üks sõbralikumaid ja muhedama ellusuhtumisega veinimeistreid.

Abi Duhr on ka Luksemburgi kvaliteetveinide ühingu Domaine et Traditionelle asutaja ja aktiivne liige.

 

Higi ja pisarad, korjetiimi argipäev

Abi Duhri veinipõldude äratundmine teiste seast ei ole liiga keeruline, sest need on ühed viimased veel korjamata põllud Luksemburgis. Abi’le lihtsalt meeldib alustada korjega alles siis, kui marjad on saavutanud oma täiusliku küpsuse. Mitmed tema Rieslingud vääriksid vabalt silti late harvest, kuid veinipudelite sildimajandus ei ole veinimeistrile vist kunagi erilist huvi pakkunud. Küsimusele miks ta ei kasuta võimalust ehtida oma veinipudeleid erinevate siltidega nagu nt Grand Cru, mille lisamise õigus Château Pauqué veinimajal on, tuli veinimeistrilt lihtne kuid äärmiselt siiras vastus. Tema hinnangul on sildid nagu Grand Cru sobilikud väga väärikatele veinidele Bordeaux’s või Burgundias, veinimajadele nagu Latour, Lafite, jne mistõttu ei oma tema hinnangul sellise sildi lisamine Château Pauqué veinidele suuremat sisu.

Kuna veinimeistrile meeldivad küpsed marjad, siis algab korje Château Pauqué põldudel enamasti alles oktoobri alguses, ajal mil Eestis on valdavalt juba üsna külm, tuuline ning vihmane. Luksemburgi oktoober on muidugi enamasti mõnus ja kuldne, kuigi tuleb ette ka hommikukülma ning vihma. Selline ettearvamatus nõuab, et korjajal on seljakotis varustuse hulgas nii sall, villased sokid kui ka kummikud, aga lisaks ka T-särk ning shortsid. Kunagi ei tea ette milliseks ilm päeva jooksul kujuneb.

Esimene korjepäev sattus pühapäevale, mil Moselist johtuva uduga kaetud teedel ja tänavatel liiguvad vaid üksikud, enamasti Poola numbrimärkidega sõidukid. Luksemburglased koos ülejäänud vaba Euroopaga peavad loomulikult hingamispäeva. Kuna oktoobri ilm võib Luksemburgis olla niisama ettearvamatu nagu slaavitari tuju, siis tuleb lähtuda lihtsast talupoja loogikast: kui ilma on, siis toimub korje kuna ei või teada millega kostitab sind homne päev. Vabu päevi naudid kiirel korjeajal vaid siis kui väljas sajab pussnuge ning korje ei ole võimalik. Aga see eest on need päevad, mil saad silmad lahti teha kui päike on juba kõrgel, kulda väärt. Korjetiimi lihtsa elu lihtsad rõõmud.

Kuigi igapäevaelu veinimõisas ei kattu päriselt üks-ühele samanimelise teleshow’ga, siis kokkuvõtvalt võib öelda, et midagi kontimurdvat siin siiski ei ole. Moseliäärsed veinipõllud ei ole muidugi liiga tavapärased. Teinekord leiad ennast olukorrast, kus 60-70 kraadise nurga all oleval viinamäel tuleb habrast tasakaalu säilitades võidelda sind Moseli poole tiriva gravitatsiooniga samal ajal ühe põlvega kuidagi fikseerida kahte kuni 40 kg kaaluvat viinamarju täis kasti. Ja loomulikult samaaegselt eraldades viinamarjakobaratest väärishallitusega marju tervetest. Hommikuses udus, kus viinapõllud on hommikukastest libedad on see teinekord täiesti põnev väljakutse. Ilma pikkade nagateta jalkabutsadel leiad ennast lihtsalt Moseli poole libisemas. Parimal juhul saad mõne meetri pärast pidama, teinekord lõpeb teekond aga alles Moseli ääres kaelas gravitatsiooni jõul sulle kaela sadanud marjakastid. Algselt skepsisega ostetud elu esimesed jalkabutsad olid varustuse osas kindlasti kõige ettenägelikum ja kasulikum investeering.

Juba päris esimestel päevadel saab selgeks, et inimkehas on päris palju lihaseid, millest varasemalt aimugi ei olnud. Iseäranis selja, puusa ja tuharalihased. Ilmselt nad magasid kasutult. Igal juhul annavad nad nüüd endast tunda. Mõne päeva möödudes see loomulikult taandub - inimene harjub kõigega.

Kuigi kuu aja jooksul on saanud mõisas erinevate õhtusöökide raames koos veinimeistri ja korjel abiks olnud pärjatud Eesti tippsommeljeedega ära joodud mitmeid väga häid veine, mis annavad liialdamata kokku suurema osa Prantsuse Cru’de klassifikatsiooni tipust, siis tuleb tunnistada, et eredamad hetked ja meeldejäävamad on ikkagi veinipokaalid, mis on pärit põllult millel oled samal päeval väsimatult töötanud. Pokaal veini samalt põllult pärinevat aastakäik või paar varasemat korjest mida naudid mõisa terrassil koos valdavalt Poola keelt rääkivate kolleegidega maitsevad eriliselt. Kehas mõnus rammestus. Etteruttavalt võib öelda, et kogedes hiljem korjejärgselt keldris kuimitu käeliigutus nõuab üks veinipudel enne kui ta lõpuks kliendi poole saatmiseks valmis on, kasvab respekt selliste veinide ja veinimeistrite ees kõrgustesse.

Teise perspektiivi saab ka igapäevane toit. Veinipõllul veinikastide otsas nauditud mõisa poolt pakutud burgundia pada või isegi lihtne pasta, lasanje või sauerkraut maitseb imeliselt. Saatjaks loomulikult pokaal Château Pauqué veini ning magustoiduks alati mõni Tarte. Nälg on muidugi vaieldamatult kõige parem kokk ent tahtmatult tekivad pähe mõtted, et kui seda nimetatakse proletariaadi raskeks eluks, siis sellise elu vastu ei ole iseenesest midagi. Korjetiimile pakutav toit maitseb nii hästi, et vaatamata põllul kulutatud ja väljahigistatud kaloritele võid loodetud kaalulangetusprogrammiga hüvasti jätta. See ei ole lihtsalt võimalik.

 

Château Pauqué veinid

Château Pauqué ägedast veinivalikust leiab igaüks oma. Kui peaks ühe lausega kirjeldama veinimeistri veine, siis jääksid domineerima märksõnad: rühikus, elegantsus ning harmoonia.

Veiniguru lemmikud on kahtlemata mõisa kultusvein Clos du Paradis, mis on valmistatud 100% Luksemburgis laialt levinud Auxerois’st. Kuigi Auxerrois on ehk tihti alahinnatud viinamarjasort, siis Abi Duhr on suutnud sellest valmistada suurepärase veini. Tegemist on kindlasti veinimõisa tipp cuveega. Klassikalise Clos du Paradis’i parimad aastakäigud on veinimeistri hinnangul 1989, 1991 ja 2010. Iseenesest ka 2015, kuigi vajab veel veidi kannatust. Aromaatsema stiili austajatele kindlasti 1991, 1999 ja 2014.

Kahtlemata on äärmiselt iseloomulik ka tema vanas tammevaadis laagerdunud Bromelt. Abi Duhr on suutnud sellest Ehnen’i ja Wintringen’i väljadelt pärinevast muidu mahumarjana tuntud Elblingust luua veini, mida võib pimedegustatsioonidel kergesti segamini ajada Chablis’ga. Kuiv ja mineraalne, suurepärane saatja erinevatele mereandidele nagu auster aga ka sushile või miks mitte ka sashimile. Bromelti eest tuleb kohalikul turul välja käia ca 15 eurot, mis on võrreldes Chablis’ga täiesti naeruväärne.

Veidi ümaramate veinide austajatele sobib kindlasti Schengenist pärit Pinot Gris. Punane liivakivi, mida leiab Luksemburgis vaid sealsetelt põldudelt annab talle sellise meeldiva magususe, kuigi jääksuhkur on veinides tegelikult üsna madal. Ja loomulikult ei saa üle ega ümber Abi Duhri Rieslingutest mille kirjeldamiseks sobib kasutada ainsana sõna „ulme“. Luksemburgi Rieslingutest ei oskaks sellist kompleksust ja särtsakust üldsegi oodata.

2018 lihavõteteks peaks turuküpseks saama ka keldris pikalt oma aega oodanud Château Pauqué Cremant. Pull mull, ehk üks äärmiselt iseäralik Luksemburgi vahuvein.

 

clos-du-paradis v Chateau Pauque Chateau Pauque
riesling Harvest Moselle v selection
chateau-pauque-harvest v    
Copyright © 2017 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga