Champagne asub 49. põhjalaiuskraadil, olles üks maailma põhjapoolsemaid veinikasvatusalasid ja madalama aastase keskmise temperatuuriga kui ükskõik milline teine Prantsuse veinipiirkond. Sellises jahedas kliimas on vegetatsiooniperiood harva piisavalt kuum, et viinamarjad küpseksid vajaliku tasemeni tavapärase veini valmistamiseks. Isegi mõõdukatel aastatel on šampanja viinamarjades kliimale omaselt kõrge happesus ning alles teise fermentatsiooni avastamisega tekkis võimalus toota siin sellist veini, milles on võimalik kõrget happesust nauditaval viisil ära kasutada.

Klimaatiliste tingimuste ja viinamarjasortide eripärale lisaks eksisteerib veel kolmas komponent, mis teeb šampanja eriliseks. Kriidine ja lubjakivine pinnas on see, mis on teinud šampanjale tema nime. See kuulus kriit erineb teistest prantsuse veinipiirkondade lubjakivi pinnastest, olles palju peeneteralisem ja poorsem. Selline kompaktne struktuur tähendab, et temas sisalduvad mineraalained imenduvad läbi viinapuu juurte paremini ja pakub teisalt suurepärast drenaaži, mis aitab vältida liigniiskust. Šampanja piirkonna kriit koosneb kaltsiidi graanulitest. Kuna pinnas on hästi poorne, siis toimib see omamoodi reservuaarina (talletades 300-400 liitrit vett m3 kohta), mis pakub viinapuudele stabiilset veevarustust isegi kuivadel suvedel. Täiendava positiivse omadusena lubab selline pinnas ligipääsu sügaval asuvale veeressursile, toetades tugeva juure kujunemist ja tagades pideva veevarustuse. Kuigi šampanja piirkonna pinnas tervikuna on suhteliselt ühtlaselt kriidine, siis eksisteerib erinevaid mikrokliimasid, mis teevad ühe või teise ala paremini sobivaks erinevatele viinamarjasortidele. Cote des Blancs ja eriti Cote de Sezanne on ala, kus kasvavad parimad Chardonnay'd, samal ajal kui Montagne de Reims ja Vallee de la Marne on ideaalsed Pinot Noir'i ja Pinot Meunier'i jaoks. Piirkondlikud erinevused aluspinnases:

  • Côte des Blancs, Côte de Sézanne ja Vitry-le-François asetsevad kriidisel paljandil.
  • Montagne de Reims asetseb kriidises sängis.
  • Valle de la Marne ja mäed Reimsi ümbruses asetsevad pinnasel, mis sisaldab rohkelt mergelit, liiva või savi.
  • Côte des Bar (ehk Aube) asetseb pinnasel, mis on tekkinud mergelist.

 

Šampanja ajalugu

„Campania" tähendab ladina keeles maakohta, pärinedes ajast, mil roomlased piirkonda kontrollisid ja pinnase aluskihist kriiti ja lubjakivi kaevandasid. Reimsi mägi on kriidi kaevandamisest käike täis uuristatud ja näeb välja nagu Šveitsi juust. Täna kasutatakse neid käike veinide säilitamiseks ja need on ideaalsed šampanja laagerdamiseks.
Tihti peetakse ekslikult šampanja loojaks Benedictuse munka Dom Perignoni (sünd. 1638), kuid vahuveini on valmistatud maailmas ja isegi Prantsusmaal juba ammu enne teda. Esimene dateeritud vahuvein Prantsusmaal pärineb aastast 1531: Blanquette de Limoux (Langedoc piirkonnas). Dom Perignoni panus vahuveinidesse seisnes hoopiski selles, et ta otsis lahendust kuidas vältida veini pudelis uuesti käärima minemist. Seetõttu soovitaski Dom Perignon pigem mitte kasutada Chardonnay marja, kuna see kippus väga kergesti pudelis uuesti käärima minema ja julgustas kasutama tumeda kestaga viinamarju (eriti Pinot Noiri). Pinot Noirist valmistatud veinid olid vähem altid pudelis uuesti käärima minemisele – protsess, mida ei suudetud veini valmistamisel sel ajal veel tõhusalt kontrollida ja mida üritati vältida.

Kuigi šampanja kui kvaliteetvahuveini valmistamise ajalugu ei ole väga pikk, siis Champagne kui veinitootmise piirkonna ajalugu ulatub tagasi väga pika aja taha. Mõningatel andmetel kasvatati viinamarju selles piirkonnas juba 79 aastat p. Kr.

1518. aastal pakuti esmakordselt Inglise kuninga Henry IV õukonnas ilma mullita vin de Champagnet, Champagne vahuveini esitles Inglise kuningakojas aga esmakordselt alles 1662. aasta Markii de St. Evremond.

Šampanja tähelend algas, kui Prantsusmaal hakati lubama müüa veini klaaspudelis, sest enne seda oli šhampanja kui vahuveini valmistamine veinivaatides mõeldamatu. Tõsisem vahuveini tegemine sai hoo sisse, kui võeti kasutusele kvartsliivast inglise klaas, mis oli senisest klaasist tugevam ja sobis paremini vahuveini pudeldamiseks, kuna pidas šampanja survele vastu. Enne seda kippusid šampanjapudelid lõhkema ning šampanjakeldris liikumine oli üsna eluohtlik töö.
Olulise tõuke šampanja levikule ja valmistamisele andis Madame Clicquot Ponsardin, kes avastas Pupitre meetodi, mille abil sai senise hägusa vahuveini selgeks ja läbipaistvaks. Pupitre on riiul, milles paiknevaid pudeleid keeratakse pidevalt nii, et pudeli kaldenurk suureneks ja sade koguneks alla korgi ümbrusesse. Kui kork külmutada ja seejärel eemaldada, siis eemaldub koos sellega ka sade.

 

Šampanja veinipiirkond

Šampanja veinipiirkond asetseb 150 kilomeetrit Pariisist idas, laiudes üle 34 000 hektari ja 320 küla (Cru). Kokku hõlmab piirkond ligikaudu 278 000 veiniaeda, millest igaüks on laias laastus 100 ruutmeetrit. 320-st külast omavad 17 küla Grand Cru ja 42 Premier Cru staatust. Tavašampanja pärineb ülejäänud külades kasvatatud viinamarjadest. Viinamarjakasvatajaid on ca 19 000, veinitootjaid 50 000, neist 300 on tuntud veinikojad, kogutoodanguga 338 mlj pudelit aastas. Suurimad ja tuntuimad tootjad on Moët & Chandon, Mumm, Bollinger, Deutz, Krug, Piper-Heidsieck, Pommery, Ruinart, Taittinger. Suurim maaomanik on aga Louis Roederer, kellele kuulub 214 ha maad, teiseks on 200 hektariga Mumm. Vanim veinimaja 1584 Gosset, vanim šampanjamaja 1729 Ruinart. Ruinart oli algselt rõivavabrikant, kes riiete paremaks müümiseks pakkus kaasa oma nõbu vahuveini. Hiljem loobus rõivatööstusest ja keskendus vahuveini tegemisele. Peamised kasvupiirkonnad:

  • Montage de Reims – Reimsi mägi, kus asuvad peamised Grand Cru külad. Kasvatatakse peamiselt Pinot Noiri, veidi ka Pinot Meuneir. Siin asub 9 Grand Cru küla.
  • Valle de la Marne (+ Cote de Sud Epernay) – Marne jõe põhjakaldal asuvad aiad, mis on näoga lõunasse, kus kasvatatakse punaseid viinamarju, veidi ka Chardonnay'd. Siin asub 3 Grand Cru küla.
  • Côte de Blancs on Epernayst veidi lõunasse jääv ala, enamjaolt Chardonnay'd kasvatavad veiniaiad. Siin asub 5 Grand Cru küla.
  • Côte de Sezanne peamiselt Chardonnay viinamarjad, väga vähesel määral ka Pinot Noiri.
  • Cote des Bar ehk Aube sisekasvuala, mis asub Champagne piirkonna kaguosas, kasvatatakse vaid punaseid viinamarjasorte, peamiselt Pinot Noir.

 

Champagne Appellation d'Origine Controlée (AOC)

20. sajandi algus oli šampanja piirkonnale raske aeg – aiad olid vananenud ja laastatud Phylloxera poolt, järgnes I maailmasõda. Kui veinimeistrid hakkasid uuesti aedade taastamistöödega tegelema, mõisteti kui oluline on šampanja pärand ning saadi aru, et seda pärandit tuleb kuidagi kaitsta. 22 juulil 1927. aastal jõustus seadus, mis määratles šampanja veinitootmispiirkonna. Šampanja apellatsiooni alla lubati liigitada kõik alad, kus seaduse jõustumise ajal kasvatati viinamarju või kus kasvatati viinamarju enne Phylloxera epideemiat. 1927. a seadus määratles ka esimesed kvaliteedireeglid. Ainsad lubatud viinamarjasordid olid marjad, mida traditsiooniliselt šampanja aladel kasvatati: Pinot Noir, Pinot Meunier ja Chardonnay, lisaks kaks ajaloolist viinamarjasorti: Arbanne ja Petit Meslier.

Tõsisem arutelu kvaliteedinõuete üle toimus aastatel 1931-1935 kuna tulenevalt massilisest ületootmisest ja müügi madalseisust hakkas viinamarjade hind järsult langema, mistõttu viinamarjakasvatajate algatusel töötati välja dekreet, mis jõustus 30. september 1935. a ja määratles kvaliteedi mõõdikud:

  • Viinamarjade saagikusele
  • Minimaalsele alkoholi sisaldusele
  • Pressimise saagikusele
  • Laagerdumisele

29. juunil 1936. aastal anti šampanjale AOC staatus, ratifitseerides 1919., 1927. ja 1935. aasta seadused.

 

Vintage ja Non-Vintage šampanja

Aastakäiguta (Non-vintage) šampanja veinid on tavapäraselt segatud marjadest, mis on korjatud erinevatel aastatel (erinevad aastakäigud), kuid nad võivad sõltuvalt šampanja stiilist sisaldada ka viinamarju erinevatest Cru'dest ja marjasortidest. Non-vintage segud aitavad tagada stabiilset majastiili, sõltumata sellest, kui hea oli konkreetne aastakäik ja on unikaalne igale šampanja kaubamärgile. Kolm šampanja segu:

  • Veinide segamine erinevatelt kasvualadelt (Cru'd). Erinevate Cru'de vahel on mitmeid erinevusi, mistõttu kaks segu ei ole kunagi samasugused. Tulemuseks on veinid, milles on väga mitmetahulist iseloomu.
  • Segu erinevatest viinamarjasortidest. Erinevate viinamarjasortide segamine toob esile kontrastid ja need täiendavad šampanja veinide omadusi:
    • Pinot Noir annab oma panuse tumedate marjade aroomi ja lisab segule tugevust ja täidlust.
    • Pinot Meunier, kõige kiiremini küpsev šampanja komponent, lisab täidlusele rohkem nõtkust, tugevdab marjasust ja lisab ümarust.
    • Chardonnay annab segule peensust. Noore veini puhul toob see esile õielisi noote, mõnikord mineraalset tooni. Chardonnay on kolmest peamisest šampanja marjast kõige kauem küpsev viinamari.
  • Segu erinevatest aastakäikudest. Aastakäikudevaheline erinevus mõjutab viinamarjade kvaliteeti. Aastakäigud on teinekord väga erinevad, sõltuvalt sellest kui külm, kuum, niiske jne oli aasta.

Šampanjas on tavaliselt kõik need kolm erinevat segu koos. Neljandaks segu komponendiks võib pidada veinimeistrit ennast, sest just tema otsustab millisele konkreetsele variandile rohkem keskenduda. Seetõttu on inimlik tegur šampanja valmistamisel äärmiselt oluline – see millist segu veinimeister eelistab sõltub sellest, kas ta on oma loomult originaalne või traditsioonides kinni.
Aastakäigu šampanja (Vintage Champagne, Millesime) on segatud baasveinidest, mis on samast aastakäigust: üks konkreetne suurepärane aastakäik, ühelt konkreetselt šampanja valmistajalt, kes otsustab, et on olnud erakordselt hea aastakäik.
Enamik šampanjadest (isegi 4/5) on siiski ilma aastakäiguta vahuveinid (Non-Vintage, NV). Peamine põhjus selleks on aastakäikude erinevus, mis tuleneb siinsest tagasihoidlikust kliimast. Aastakäike omavahel kokku segades on võimalik kehvade aastakäikude mõju vähendada. Erakordsetel aastatel villivad aga paljud veinimajad aastakäigu šampanjat, mis on valmistatud vaid konkreetsest aastast pärit viinamarjadest. Aastakäigu veine laagerdatakse pudelis tavaliselt kauem ja need on valmistatud järgides kõrgeimaid kvaliteedistandardeid.

 

Värvus: valge või rosé

Šampanjat on erinevat värvi. Mõned šampanjad on kahvatukollased, teised kuldsed või isegi hallikaskollased. Värv sõltub veini segust ja stiilist. Lisaks valmistatakse ka Rosé šampanjat, mille valmistamisel kasutatakse tumedate viinamarjade kesti, mis jäetakse käärimisnõusse (24-72h kuni soovitud värvus on saavutatud) või segatakse valgesse veini „mullita" šampanja tavalist punaveini.

 

Šampanja marjasordid

Šampanjas kasutatakse peamiselt kolme viinamarjasorti, millest kaks on punased. Alates 2010. aastast on seoses Champagne piirkonna laienemisega lubatud kasutada kokku 7 erinevat viinamarjasorti:

  • Pinot Noir (tume)
  • (Pinot) Meunier, ka Swarzriesling (tume)
  • Chardonnay (hele)
  • Arbanne (hele; peamiselt Aubes)
  • Pinot Meslier (hele; Aubes)
  • Pinot Blanc (hele; Aubes)
  • Pinot Gris (hele; peamiselt Aube, Sezanne)

Uued sordid moodustavad 1,2% kogumahust ja neid kasvatatakse peamiselt Champagne piirkonna laiendatud osas, teisejärgulistes piirkondades nagu: Cote de Sezanne, Aube.

 

Viinamarjade pressimine

Kui marjad saabuvad pressimiskeskusesse, kaalutakse iga koorem ja andmed talletatakse. Iga 4000 kg Marc (traditsiooniline mõõteühik pressimisele minevate marjade mõõtmiseks) nummerdatakse ja talletatakse pressimise logiraamatusse (Carnet de pressoir), kuhu märgitakse marjasort, Cru ja sihtpunkt kuhu virre edasi toimetatakse (nt šampanjamaja). Viinamarju testitakse ka minimaalse alkoholitaseme vastavuse osas.
Šampanja tootmine musta kestaga marjadest (mida on 2/3 kogusaagikusest) toimub järgmiselt:

  • Pressimine toimub koheselt pärast korjet.
  • Viinamarjad pressitakse koos kobaratega.
  • Pressimisel suurendatakse rõhku õrnalt ja järk-järgult.
  • Mahla eraldamine.

Pressimise saagikus on rangelt limiteeritud 25,5 hektoliitrile 4000 kg Marci kohta, kus esimesest pressist (Cuvée, 20.5 hl) eraldatakse järelpress (Taille, 5 hl). Mõlemad on oma erilise iseloomuga. Cuvée on puhtaim mahl massist, suhkru- ja happerikas (viinhape ja õunhape), millest toodetud veinid on peene aroomi, värskendava maitse ja hea arengupotentsiaaliga. Taille on samuti suhkrurikas, kuid hapete sisaldus on väiksem ning samas on kõrgem mineraalainete sisaldus (eriti kaaliumi soolad) ja pigmendi kontsentratsioon. Taille virdest toodetakse aromaatseid veine, mis on noorelt marjased, kuid Cuveega võrreldes väiksema arengupotentsiaaliga.

 

Šampanja valmistamine - Methode Champenoise (Methode Traditionelle)

Baasvein. Kõigepealt kääritatakse baasvein, misjärel valmistatakse Cuvee (erinevad baasveinid), kuhu lisatakse Non-Vintage puhul ka eelmiste aastate veine, rose'de puhul 5-20% punast veini. Pärast esimest käärimist toimub malolaktiline fermentatsioon, mis on protsess, kus õunhape muudetakse piimhappeks. Nii nagu kõik käärimisprotsessid, nii mõjutab ka malolaktiline fermentatsioon veini arengut, tehes selle pehmemaks, küpsemaks ja üldiselt kreemisemaks. Malolaktiline fermentatsioon ei ole kohustuslik šampanja valmistamise osa, kuid seda kasutab enamik šampanjavalmistajaid, välja arvatud need, kes soovivad säilitada viinamarjas teatud kargust.

Liquer Tirage. Pudelisse lisatakse graanulpärmi ja glükoosi segu (puuviljasuhkur, lubatud on ka peedisuhkur) ja vein villitakse pudelisse ning suletakse ajutise korgiga.
Teine fermentatsioon. Toimub pudelis "Pupitre"del (pudeli riiulitel) nn „Sur Lie" (pärmisette) meetodil, kus kasutatakse „Remuage" meetodit, ehk pudeleid keeratakse riiulil nii, et sete pudelis sadestuks ajutisele korgile. Teine fermentatsioon sademel kestab Non-Vintage veinide puhul minimaalselt 15 kuud ja Vintage veinide puhul 3 aastat. Mida pikem on taoline autolüüs, seda kreemisem, röstisem on vahuvein. Tihti laagerdatakse šampanjat veelgi pikemalt kui on minimaalselt ette nähtud, sest pikem aeg pärmisettel tagab šampanjale suurema täidluse.

Disgorgement. Ümberkorkimine, kus eemaldatakse ajutise korgiga pudelist korgi juurde kogunenud sade. Selleks kasutatakse tänapäeval lämmastiklahust (vanasti soollahust), mis külmutab korgi ja korgi ümbrusesse kogunenud sademe ning sade eemaldub koos korgiga.

Liguer d'Expedition. Ümberkorkimisega eemaldub pudelist ka pisut veini, mis asendatakse magususe lisamisega (le dosage), ehk määratakse kindlaks šampanja kuivusaste.
Korkimine. Toimub šampanjapudeli sulgemine õige korgiga, misjärel on šampanja keldris veel 3-6 kuud, et suhkur/magusus ühtlaselt jaotuks.

Nii sünnibki maailma parim vahuvein, ehk šampanja, mille nautimiseks, nagu Oscar Wilde on öelnud, ei suuda vaid piiratud kujutlusvõimega inimene põhjust leida!

 

Šampanja kuivusaste, Liguer d'Expedition

Sõna Brut viitab sellele, et šampanjale on magusust lisatud vaid õige pisut: vein on pudeldatud peaaegu tema oma naturaalses olekus, et esile tuua veini aromaatsus. Üle 90% šampanja veinidest valmistatakse Brut stiilis. Šampanja magususe määrabki doseerimine ehk Liguer d'Expedition, kus vahetult enne pudeldamist lisatakse teatud määral magusust, sh ka selleks, et asendada ümberkorkimisel kaotsiläinud osa vahuveinist. Üks äärmus on "Extra Brut" (ei lisata üldse) ja teises otsas on "Doux". Nende vahele jäävad Brut, Extra sec, Sec ja Demi-Sec.

  • Extra brut – eriti kuiv šampanja, kus kogu suhkur on käärinud alkoholiks.
  • Brut – kuiv šampanja, kuhu lisatakse natuke suhkrut, suhkrusisaldus 3-12 g/l.
  • Extra sec – veidi magusam, suhkrusisaldus 12-20 g/l.
  • Sec – magusam kui extra sec, suhkrusisaldus 15-35 g/l.
  • Demi sec – peaaegu magus šampanja, suhkrusisaldus 35-50 g/l.
  • Doux - magus, suhkrusisaldus üle 50 g/l.

 

Šampanjapudelite mõõdud

Champagne on ainus Apellatsioon, mis kasutab nii laia valikut erinevaid veinipudeleid alates 20 cl kuni 30 liitrini. Klassikaline šampanjapudel on 75 cl, Magnum on sellest 2 korda suurem (1,5 l), olles ideaalne suurus pidudeks ja pidulikeks sündmusteks. Veelgi suuremate sündmuste jaoks on šampanjal pudelid, mis hoiavad endas kuni 40 tavapudeli mõõtu. Neid valmistatakse vaid ettetellimisel ja sisuliselt valatakse nende valmistamisel väiksemad pudelid ühte suurde. Need on küll väga efektsed, kuid samas ka äärmiselt ebapraktilised, sest püüdke ise serveerida veini pokaalidesse pudelisuust, mis on sama suur kui Magnumi pudel. Lubatud pudelid:

  • Veerandpudel (piccolo) 0,187 – 0,2 l
  • Poolpudel – 0,375 l
  • Tavapudel – 0,75 l
  • Magnum – 1,5 l
  • Jeroboam – 3 l
  • Rehoboam – 4,5 l
  • Methuselah – 6 l
  • Salmanazar – 9 l
  • Balthazar – 12 l
  • Nebuchadnezzar – 15 l
  • Melchior – 18 l
  • Solomon – 21 l
  • Sovereign – 25 l
  • Primat – 27 l
  • Melchizedek – 30 l

 

Šampanjaklaasid

Šampanjaklaas meenutab rohkem veiniklaasi, tavalise vahuveini klaas on sirgete seintega flute. Õige klaasi valimine ja tema puhtus on buketi arenguks ja mullide kihisemiseks väga oluline. Šampanjat on kõige paremini võimalik nautida tulpklaasist, mis on piisavalt pikk, et mullid ja aroomid täielikult areneda saaksid. Tegelikult võiks šampanjat proovidagi valge veini klaasist, sest see toob kogu aroomibuketi kõige paremini esile.

Enne šampanjaklaaside kasutamist loputage need kuuma veega ja jätke kuivama. See eemaldab klaasilt kõik võimalikud pesuaine või loputusvahendi jäägid, mis võivad põhjustada selle, et šampanja kaotab oma kihisevad mullid. Šampanja kihisemise tagasihoidlikkus on tihti klaasi, mitte šampanja süü.

 

Šampanja serveerimistemperatuur

Šampanjat on kõige parem serveerida jahutatult, vahemikus 8-10 °C, sõltuvalt joogi kvaliteediastmest ja punaste marjade osakaalust. Alla 8°C puhul on vein liiga külm ja lõhnade (aroomide) tajumine seetõttu raske, üle 10 °C korral on vein juba veidi raske. Šampanjat on läbi aegade olnud tavaks tuua lauale jäänõus, et tagada õigel temperatuuril serveerimine. Õige temperatuuri saavutamiseks võib asetada pudeli nt pooleks tunniks jäänõusse või külili asendis neljaks tunniks külmikusse. Kindlasti ei tohiks mitte mingil juhul šampanjat sügavkülma panna ja mitte kunagi serveerida teda jahutatud klaasist.

 

Šampanja ja toit

Šampanja sobib klassikaliselt austrite, mereandide ja erinevate kalaroogadega. Aastakäigu šampanjad grillitud mereandide ja soojade kalaroogadega. Poolkuivasid šampanjasid võib proovida ka kergemate magustoitude ja puuviljadega.

 

Kuidas ära tunda õiget šampanjat

Šampanja autentsuse kontrollimiseks tuleks alati vaadata pudeli etiketti ja veenduda, et konkreetne šampanja on see „õige". Etiketil peaks olema veini päritolu ja see, kuidas ta on valmistatud koos alloleva kohustusliku informatsiooniga:

  • Tootja või firma nimi koos piirkonnaga, kus antud tootja on registreeritud (lisaks tegutsemiskoht, kui see on erinev) ja riik (loomulikult Prantsusmaa).
  • CIVC poolt antud registreerimisnumber ja initsiaalid (2 tähte), mis viitavad tootja kategooriale.
  • Partii number (vahel on see pressitud otse pudelile).
  • Allergiainfo (nt vääveldioksiid, sulfitid).
  • Alkoholitarbimise hoiatus.
  • Pakendiringluse märk, mis näitab, et jäätmete kogumine ja sorteerimine on korraldatud.
  • Kus kohane, siis aastakäik ja andmed konkreetse Cuvee kohta (Blanc de Blancs, Rosé, Blanc de Noirs jne).
  • Tootja võib lisaks kuvada ka muud valikulist informatsiooni nagu nt kasutatud marjasordid, ümberkorkimise kuupäev, toidusoovitus jms.

 

šampanjatootjate kategooriad

  • MA, Marque Acheteure – omamärgitoode või Private Label ehk šampanja, mis on toodetud teise kaubamärgi jaoks nt kaubanduskettidele vms.
  • NM, Negociant Manipulant – tootja või eraisik, kes ostab viinamarju või viinamarjavirret või valmis veini, et teha šampanjat oma veinikojas ning turustab seda oma kaubamärgi alt. Kõik suuremad šampanjamajad kuuluvad siia kategooriasse.
  • RM, Récoltant Manipulant – Viinamarjakasvataja, kes teeb ja turustab oma kaubamärgi all šampanjat, mis on valmistatud nende oma viinamarjaaedades kasvanud viinamarjadest ja töödeldud nende veinimajas.
  • RC, Récoltant-Coopérateur – Veinikasvatajate kooperatiiv, kes turustab kooperatiivi poolt toodetud šampanjat oma kaubamärgi all.
  • CM, Coopérative de Manipulation – Veinikooperatiiv, mis turustab šampanjat, mis on toodetud kooperatiivi valdustes kooperatiivi liikmete viinamarjadest.
  • SR, Société de Récoltants – veinikasvataja/perefirma, kes valmistab ja turustab šampanjat oma märgi all, kasutades selleks viinamarju perekonna viinapuuaedadest.
  • ND, Négociant Distributeur – Turustaja, kes ostab valmis pudeldatud šampanjat ja märgistab need oma nimega enda valdustes enne edasitoimetamist.

 

Mõisted

  • Blanc de Blancs – šampanja, mille valmistamisel on kasutatud vaid valgeid viinamarjasorte (Chardonnay, Pinot Blanc, jt).
  • Blanc de Noir – šampanja, mille valmistamisel on kasutatud ainult punaseid viinamarjasorte (Pinot Noir või Pinot Meunier)
  • Vintage, Millesime – aastakäigu šampanja, ehk ühe erakordse aastakäigu viinamarjadest valmistatud šampanja.
  • Cru on prantsusekeelne termin, mis tähendab "kasvuala" ja viitab konkreetsele veinikasvatusalale, millel on kindel kasvukeskkond, iseäranis pinnas ja kliima, mis soodustab teatud viinamarjade viljelemist.

 

Soovitatav lugemine

  •  "Champagne", Don & Petie Kladstrup
Copyright © 2017 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga