Sarnaselt naabruses asuvate veinimaadega ulatuvad ka Bulgaaria veinitraditsioonid sajandite taha. Vein, õlu ja rakia on läbi aegade olnud ühed kõige populaarsemad alkohoolsed joogid Bulgaarias. Ajaloolastele ja arheoloogilistele leidudele tuginedes võib öelda, et Bulgaaria oli üks esimesi riike maailmas, kus viinamarjakasvatusega ja veinivalmistamisega tegelema hakati. Bulgaariale kuulub ka üks vanimaid vastuvõetud veiniseadusi, esimene keeluseadus, mille jõustas kunagine Bulgaaria liider Khan Krum enne oma valitsusaja lõppu (802 – 814 AD). Khan Krumist on üks märkimisväärne maal (811 AD), mis kujutab Bulgaaria monarhi veini joomas Bütsantsi keiser Nikeforos I koljust, kes oli tema vastane Pliska lahingus ning tema järgi on nime saanud ka üks tänane veinikelder Musta mere piirkonnas. Lisaks väidavad bulgaarlased, et veinikelder kui selline on nende avastatud, mille tõestuseks on ühe Bulgaaria kloostriülema käsk, kus palutakse hoiustada veinid jahedas maa-aluses võlvidealuses keldris.
Veinikultuur on olnud osake Bulgaariast juba aastatuhandeid, seda eriti valitseva klassi seas. Bulgaaria varaseimad leitud tõendid viitavad 3000 aasta tagusele veiniviljelemisele. Kreeka ajaloolane Xenophont kirjeldab pidusöömingut, mille organiseeris Traakialaste kuningas Sevt (424-410 e.Kr), kus osakesena rituaalsest kombest joodi veini loomasarvedest. Lisaks on arheoloogid leidnud palju tõendeid taldrikute, kaunistatud anumate ja müntide näol, mistõttu võib väita, et veinivalmistamine toimus Bulgaaria aladel juba Traakialaste ja Hellenite aegadel. Ilmselt sai viinamarjakasvatus alguse idapiirkonnast Musta mere rannikult, tõenäoliselt rajati sel ajal veinitootmine Pomoriesse ja Nesseburi. Veinivalmistamine jätkus piirkonnas ka roomlaste saabumisega.

Veinitarbimisele andis hoogu Bulgaaria ristiusku pöördumine 9. sajandil. Keskajal jällegi, Ottomani valitsemise ajal, (15.-19. saj) osutus veinivalmistamine üsna katastroofiliseks, kuna see oli keelu all. Samas veinitarbimine riigis jätkus, kuna seda peeti kristlike traditsioonide tõttu oluliseks kogu impeeriumis.

Veinivalmistamise ja viinamarjakasvatuse tähtsusest Bulgaaria riigi jaoks annab tunnistust asjaolu, et esimene veiniseadus kehtestati juba 1879. aastal, kohe pärast riigi vabanemist kui noor Bulgaaria riik ei olnud vastu võtnud veel isegi oma esimest põhiseadust. Sel ajal oli riigis ligikaudu 50 000 ha veiniistandusi, kuid peagi tabas riiki Euroopas laastanud Phylloxera, hävitades palju ajaloolisi veiniistandusi.

20. sajandil, hilistel 1920-ndatel ja varastel 1930-ndatel hakkas Bulgaaria veinitööstus arenema, kui tegevust alustasid erinevad veinivalmistajate ja -kasvatajate kooperatiivid. II maailmasõja järgsel perioodil, ajal mil Bulgaaria oli raudse eesriide taga, veinitööstus konsolideeriti, monopoliseeriti ning läks riigi omandusse. Bulgaaria veini sihtturuks kujunes neil aastail peamiselt idablokk, kus kvantiteet oli tihti olulisem kui kvaliteet.

Kuigi Bulgaaria oli veel kommunistliku juhtimise all, toimus 1970-ndatel veinitööstuses pööre. Californias asuva Davise Ülikooli teadurite soovitustel rajati uusi istandusi peamiselt Cabernet Sauvignon ja Merlot kasvatamiseks ning veinide valmistamisel keskendus tähelepanu rohkem lääne turule. Sel ajal leidsid Bulgaariasse tee paljud rahvusvahelised viinamarjasordid nagu Cabernet Sauvignon, Merlot, Chardonnay, aga ka Riesling ja Muscat, mille tootlikkus teenis neile kiiresti koha paljudes Bulgaaria veinikasvandustes. Tänapäeval on hakatud neid tasapisi asendama endiste Bulgaariale omaste traditsiooniliste sortide nagu Gamza (Kadarka), Mavrud ja Melnik.

1978. aastal vastuvõetud veiniseadus mängis olulist rolli Bulgaaria kui rahvusvaheliselt tunnustatud veinitootja maine loomises. 1980-ndatel hakkas riigi omanduses olev veinifirma Vinprom aeglaselt avanema lääne turu jaoks. Sellest ajast ja eriti pärast kommunistliku valitsuse kukutamist on Bulgaaria vein kasvatanud oma populaarsust ja leidmas oma nišši maailma turgudel.

1990-ndad tõid muutusi Bulgaaria poliitikasse. Bulgaaria veinitööstuses lõppes riiklik monopol ning veinitootmine erastati. Uus veini- ja alkoholiseadus võeti vastu 1999. aastal, mille eesmärk oli stimuleerida just kvaliteetveinide ja piirkondlike veinide tootmist ning hoogustada arenenud tehnoloogia kasutamist.

Tänapäeval müüakse Bulgaaria veine kõikjal maailmas: Suurbritannias, Iirimaal, Saksamaal, Hollandis, Skandinaavias, USAs, Jaapanis, Poolas ning loomulikult endistes sotsialismiriikides, sh Venemaal, kuigi pärast kommunismi kokkuvarisemist on sealne turg suuresti kokku kuivanud. Suurim turg on Suurbritannia, kuhu läheb umbes veerand kogu Bulgaaria veiniekspordist.

Kui üldjuhul valmistatakse vana maailma traditsioonilistes veiniriikides veini viinamarjadest, mis on pärit antud piirkonnast (Burgundia, Rioja, Piemonte, Mosel), siis Bulgaarias valmistatakse veini uue maailma stiilis. Viinamarjad kasvavad erinevates piirkondades üle kogu riigi ning viinamarjad või isegi juba virre transporditakse kohale sadade kilomeetrite kaugusel asuvatelt viinamägedelt otse veinitehastesse. Kuigi see raskendab kvaliteedi tagamist, siis annavad koristustehnika ja niisutamise kasutamine arvestatavad eelised.

Üldiselt on Bulgaaria veinitraditsioonid omased Lõuna- ja Ida-Euroopa veinivalmistamisele, tootes veine, mis on kerged, tihti oksüdeerunud ja mõeldud koheseks tarbimiseks. Tüüpiline Bulgaaria vein on pehme ja värske karakteriga ning tal on konkurentsivõimeline hind. Edu retsept on seega ütlemata lihtne. Bulgaaria otsib täna tasapisi oma identiteeti kaasaegse veinitootjana, avastades uusi kasvualasid, viinamarjasorte ja veinistiile.

 

Bulgaaria kliima ja pinnas

Bulgaarias on päikeseküllased mäenõlvad, viljakas muld ja geograafiline laiuskraad vastab Prantsusmaa lõunaosale. Kõik see pakub suurepäraseid tingimusi viinamarjade kasvatamiseks üle kogu riigi. Selline pinnas on soodne marjade küpsemiseks ja kvaliteetsete veinide valmistamiseks. Bulgaaria kliima on mõõdukas, milles on soojad suved ja suhteliselt külmad talved.

 

Bulgaaria veinipiirkonnad

Ida-Euroopa riikidest on Bulgaaria olnud veiniriigina vahest ehk kõige edukam, alates Traakialaste ajastust, idabloki veiniaidast kuni tänapäevani. Viinamarjaistandused laiuvad Bulgaarias üle terve riigi, välja arvatud pealinna Sofia ümbruses. 13. juulil 1960 vastu võetud valitsuse dekreedi alusel on Bulgaaria veinikasvatusalad jagatud selgelt piiritletud viieks viinamarjakasvatuspiirkonnaks.

Doonau tasandik (Põhja-Bulgaaria)

Doonau tasandik ehk Põhja-Bulgaaria veinipiirkond hõlmab endas Doonau lõunakaldaid ja Doonau tasandiku kesk- ja läänealasid, piirnedes põhja-lõuna suunal Doonau ja Balkani mägedega ning ida-lääne suunal Dobruja oru ja Serbiaga. Kliima on piirkonnas soojade suvedega mõõdukalt kontinentaalne ning paljude päikeseliste päevadega aastas. Peamised viljeletavad viinamarjad on Muscat Ottonel, Cabernet Sauvignon, Merlot, Chardonnay, Aligoté, kohalik Pamid ja Gamza. Põhja-Bulgaariast tulevad kvaliteetsed kuivad valged veinid ja traditsioonilisel meetodil valmistatud heledad vahuveinid ning rikkaliku marjasuse ja värske maitsega kvaliteetsed punaveinid. Doonau tasandikule jääb 7 Controliran ala.

Musta mere piirkond (Ida-Bulgaaria)

Musta mere piirkonnas asub 30% kõikidest Bulgaaria viinapuudest. Seda Türgiga piirnevat veinipiirkonda mõjutab Musta mere kliima, mistõttu on sügised siin pikad ja pehmed, mis on sobilik suhkru moodustumiseks ja vajalik hea valge veini valmistamiseks (53% kõikidest valgetest viinamarjasortidest on koondunud siia piirkonda). Piirkonnast tulevad mõned riigi parimad kuivad ja poolkuivad veinid, milles on kombineeritud meeldiv marjane maitse ja peen värskus. Siinsetele valgetele veinidele on iseloomulik kõrge happesus. Siit leiab peaaegu kõiki valgeid sorte, aga peamiselt toodetakse veine Misket ja Dimiat viinamarjadest, aga olulised on ka Riesling, Muscat Ottonel, Ugni Blanc, Sauvignon Blanc, Traminer ja Gewürztraminer.

Rose Valley (Alam-Balkan)

Rose Valley, ehk Roosiorg asub Lõuna-Balkani mäestikus ning jaguneb omakorda ida ja lääne alamregiooniks. Nendes sügavates orgudes leiab unikaalseid mikrokliimasid. Piirkonnast tulevad peamiselt kuivad ja poolkuivad valged veinid ja vähem punaseid veine. Märkimisväärne osa veinist kasutatakse kohaliku brändi valmistamiseks. Piirkonda jääb Sungurlare org, mis on kuulus oma punase Misketi poolest ja millest valmib üks parimaid valgeid veine kogu Bulgaarias – sügav marjane maitse, peen täiuslik kehand ja meeldiv pikk järelmaitse. Marjasortidest domineerivad Muscatel, Riesling, Rkatsiteli, Cabernet Sauvignon ja Merlot. Bulgaaria algupärastest sortidest on levinud Slavjantzi.

Traakia madalik (Lõuna-Bulgaaria)

Lõuna-Bulgaaria veinipiirkond hõlmab endas Traakia madaliku keskosa, samuti osa Sakari mäest. Balkani mäed kaitsevad piirkonda Venemaa tasandikelt puhuvate külmade tuulte eest, mistõttu valitseb piirkonnas vahemereline kliima: vihmane talv ning soe ja kuiv suvi, mis on sobilik punaste viinamarjade viljelemiseks. Seda piirkonda tuntaksegi peamiselt punaste veinide, iseäranis Cabernet Sauvignon ja Merlot poolest.
Viinamarjadest on kuulus kohalik Mavrud, samuti kasvatatakse Merlot, Cabernet Sauvignon'i, Muscatel'i ja Pamidi. Eriti kõrgelt hinnatud on siinne kohalik Mavrud, milles on kombineeritud punaste marjade, vürtside ja ürtide lõhnad ja maitsed.

Struma Org (Edela-Bulgaaria)

Edela-Bulgaaria veinipiirkond hõlmab endas Bulgaaria edelaosa, Struma jõe orgu, mis asub ajaloolise Makedoonia aladel (Pirin). Piirkond on pindalalt väike, kuid klimaatiliselt väga teistsugune ja loomult tugevalt vahemerelise mõjuga. Piirkond on väga kuum ja kuulus oma punaveinide poolest, mistõttu domineerivad punased sordid Cabernet Sauvignon ja Merlot, aga ka kohalik Melnik (Shiroka melnishka loza) ning algupärastest sortidest on esindatud veel Keratzuda, mida kasvatatakse vaid Kresna piirkonnas.

 

Bulgaaria veinide kvaliteedisüsteem

1978. aastal vastuvõetud veiniseaduse järgi jagatakse Bulgaaria veinid kolme kategooriasse:

  1. Tavavein on kerge ja lihtne vein. Nõutav on ära tuua vaid viinamarjasort.
  2. Kvaliteetvein on üldiselt ilma päritolutunnuseta ning müüakse tihti mõne marginime all. Pudeli etiketil tuuakse välja viinamarjasort ja marginimi.
  3. Spetsiaalvein hõlmab endas laia valikut kangestatud veine, dessertveine, vahuveine ja puuviljaveine.

Kõige olulisem kategooria on kvaliteetveinid, mis on omakorda jaotatud allosadeks:

  • Määratud geograafilise päritoluga (DGO). Pudelil on toodud päritolu, üks 43 geograafilisest piirkonnast. Terminit ennast pudelile ei trükita ning sealt leiab lihtsalt piirkonna ja viinamarjasordi, nt Russe Welshriesling (Russe on veinitootmise linn Põhja-Bulgaarias). Siia kategooriasse liigitub 2/3 Bulgaaria veinidest.
  • Controliran on kõrgem kvaliteediklass kui lihtne DGO staatus ja seda võib võrrelda Prantsuse AOC kategooriaga. Kokku on Bulgaarias 27 Controlirani. Controliran vein peab tulema konkreetsest kindlast viinamarjast, mis on kasvanud konkreetses veiniaias, mis tuleb märkida pudeli etiketile, samuti tuuakse sildil sõna „Controliran". Lisaks on kehtestatud muid nõudmisi, nagu nt maksimaalne saagikus. Staatuse omistamiseks peab vein läbima eelnevalt ka maitsmiskomisjoni. Controliran kategooriasse kuulub umbes 2% Bulgaaria veinidest.

Lisaks on Bulgaaria veinide juures olulised terminid:

  • Reserve on DGO või Controliran vein, mida on laagerdatud teatud minimaalne aeg tammevaadis (vähemalt kaks aastat valgete ja 3 aastat punaste veinide puhul).
  • Maakonnavein, mis on tehtud mitmest marjasordist ja mõeldud tarbimiseks noorelt ja värskelt. Sarnane Prantsuse Vins de Pays kategooriaga.

 

Bulgaaria viinamarjad

Väidetavalt on Bulgaarias sadu rahvalaule punasest veinist ja ainult üks, mis räägib valgest veinist ja see kõlab umbes nii: „Miks küll ei võiks valge vein olla punane?". Bulgaarias domineerivad punased viinamarjad. Tüüpiliselt Prantsuse sordid: Cabernet Sauvignon, Merlot ning kohalikest sortidest väärivad tähelepanu mahlane Mavrud ja tanniinne Gamza. Valgetest Chardonnay ja Muscat ning rahvuslikest elegantne Dimiat ja vürtsikam Misket. Lisaks leiab Rkatzeteli, Pimidi, Punast Misketit ja Rieslingut.

  • Gamza on tõeline põhjapiirkonna uhkus, levinud peamiselt põhjaregiooni kesk- ja kirdeosas: Suhindol, Kramolin, Pleven ja Novo Selo. Gamza on kõige enamlevinuid ja vanemaid viinamarju Bulgaarias, mis annab kerge kehandiga punaseid igapäevaveine. Gamza kobar on suur, mari ise on väike. Viinamarja kest on õhuke ja habras, värvuselt tumesinisest sinakas-mustani. Viinamari on hilise küpsemisega, kasvuaeg lõpeb septembris, oktoobri alguses. Viinamari ei ole eriti vastupidav madalatele talvistele temperatuuridele. Gamza päritolu on pisut mõistatuslik, kuna teda tuntakse ka Ungaris, Rumeenias ja Lääne Balkanil. Ungaris, Slovakkias, Prantsusmaal, Rumeenias ja endises Jugoslaavias, Austrias ja Türgis tuntakse seda marja Kadarka nime all.
  • Mavrud on täidlase kehandiga, vürtsine punane viinamari, mis sobib ka pikemaks hoidmiseks pudelis. Mavrudi nimi tuleb kreekakeelsest sõnast „must". Mavrud on levinud peaaegu eranditult väikesel alal Rhodope mägedest põhjas, täpsemalt peamiselt Assenovgrad, Plovdiv, Pazardjik, Chirpan, Stara ja Nova Zagora piirkondades Lõuna-Bulgaaria veiniregioonis. Viinamarja kobar on suur, mari ümmargune ja pigem pisike, värvuselt sinakas-must. Mavrud on vana kohalik marjasort, mida on viljeletud Bulgaarias juba ammustest aegadest saadik. Viljaliha on mahlakas ja meeldiva magusa maitse ja värskusega. Viinamarja kest on paks ja tugev. Mavrud on hilise küpsemisega, Plovdiv piirkonnas valmib mari alles oktoobri alguseks. Mari on pisut külmakartlik, mis on ka põhjus, miks tema kasvuala tasapisi väheneb.
  • Melnik (Shiroka melnishka loza). See hilja küpsev punane viinamari on oma nime saanud Melniku linna järgi, mille ümbruses teda kõige enam kasvatatakse. Viinamari on keskmise suurusega, ovaalne ja mahlakas. Kest on paks ja vastupidav, värvilt sinakas-must. Tegemist on väga vana kohaliku viinamarjaga, mida on viljeletud juba antiiksetest aegadest. Melnik kasvab vähestes Bulgaaria piirkondades: Blagoevgrad ringkonnas, Sandanski, Melnik ja Petrich linnade ümbruses ning Hursovo, Marikostinovo, Kapatovo, Vinogrady külade aladel. Marja kobar on suuruselt keskmine kuni suur, kuid mari on väike ja ovaalne. Viinamari on hilise valmimisega ning saavutab arvestatava kvaliteedi vaid Melniku sisekasvualal, mis eristub teistest piirkondadest oma varase kevade, kuuma suve ning pika sooja sügise ning suhteliselt kerge ja sooja talvega. Noori veine iseloomustab kirsine värvus ja ka intensiivses maitses domineerib kirss. Mari areneb hästi tammevaadis. Väidetavalt oli Melnik üks Winston Churchilli lemmikuid – väidetakse isegi, et Churchill tellis seda veini ohtralt igal aastal. Hilise küpsemisega Melnik, milles on tihti tunda tubakasi ja naha noote, on kahtlemata võluva maitsega ning sarnaneb Châteauneuf-du-Pape veinidega Kagu-Prantsusmaal.
  • Pamid. See üks vanemaid Bulgaaria viinamarjasorte on enim levinud Lõuna-Bulgaarias, mida on kasvatatud juba iidsetest Traakia aegadest. Minevikus oli see kõige enam kasvatatud viinamari Bulgaarias, ent tänapäeval on kasvuala piiratud. Pamid on levinud ka endise Jugoslaavia aladel, Albaanias, Türgis (Odrini ümbruses), Kreekas, Ungaris ja Rumeenias. Viinamarja kobar on keskmise suurusega, silindriline-koonuseline. Mari ise on väike, ovaalne ja mahlakas. Marja kest on õhuke, punane, mõnikord tumepunane. Pamid on keskmise küpsemisega ning valmib septembri keskel. Sellest viinamarjasordist valmistatakse punaseid mahuveine, mis on madala happesusega ja neis puudub säilitamispotentsiaal, mistõttu neid tuleks tarbida pigem noorelt kohe pärast kääritamist. Pamid on meeldiv kerge ja puuviljane punane vein, mis on sobiv kaaslane paljudele rasketele Bulgaaria roogadele.
  • Misket Cherven. Seda marjasorti on kasvatatud Bulgaaria aladel juba iidsetest aegadest ning seda peetakse ajalooliseks Bulgaaria viinamarjaks. Peamiselt on mari levinud Alam-Balkani regioonis ja Sredna Gora - Sungurlare oru ja Karlovo ja Brezovo ringkondades. Väiksemal määral on kasvuala ka Stara Zagora, Sliven, Yambol ja Vratza ringkondades. Kobar on keskmise suurusega, silindri-koonilise kujuga. Viinamari ise on väga väike, kerajas. Marja kest on keskmise paksusega, sitke, roosakas-punase värvusega, millel on violetne nüanss. Viinamari on mahlane ja magus ning meeldiva maitsega. Misket Cherven on kohalike sortide osas kõige vastupidavam miinuskraadidele ja annab silmad ette isegi mitmele võõrsordile. Misketit segatakse teiste viinamarjadega, et parandada veinis happesust. Veinid Misketist on õlgkollase värvusega.
  • Keratsuda koduks on päikeseline Ilindentsi küla Struma orus. Tulenevalt Struma oru eripärast on valgetele viinamarjadele, sealhulgas ka Keratsudale ning Melnikule iseloomulik kuldne värv, mis muutub veini avades kiiresti roosi-merevaigu karva. Keratsudat kasvab väga piiratud alal Ilindentsi küla ümbruses, kus viinamarjaistandused on kõrvuti granaatõunade, oliivide ja datlipalmidega. Keratsuda veinid on tavaliselt lihtsad valged lauaveinid, millel on tugev ja iseloomulik aroom ja madal happesus. Keratsudal on kerge, värske ja õrn maitse ja ta on sobiv šerriga sarnanevate kangestatud veinide valmistamiseks.
  • Dimyat on tüüpiline Bulgaaria valge viinamari, mida on sajandeid kasvatatud riigi idaosa piirkondades, mis piirnevad Musta mere rannikuga nagu Shumen, Varna ja Haskovo. Dimyat on põlistest sortidest enim kasvatatud viinamari Bulgaarias. Legendi järgi kasvas Dimyat algupäraselt Niiluse deltas ning toodi Bulgaariasse ristirüütlite poolt. Maitselt on tegemist magusa marjaga, millel on tugev aroom, kerge kehand ja ta on sobiv igapäevaseks dessertveiniks. Dimyat viinamarja kasutatakse ka kvaliteetsete brändi ja rakia valmistamiseks.
Copyright © 2017 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga