Kalaabria rannikItaalia on ajalooline veinimaa, kus kasvatatakse viinamarju igal võimalikul mäenõlval juba üle mitmetuhande aasta, ajast mil esimesed kreeklased Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias randusid. Sellest ajast on vein olnud Itaalias igapäevane toiduaine. Itaalia kuulub veinimaade suurde kolmikusse, olles tänaseks juhtpositsioonilt tõugatud maailma suuruselt teiseks veinitootjaks. Itaaliast leiab mitmeid maailmakuulsaid veine, eriti peetakse lugu Põhja-Itaalia veinidest nagu Barolo, Barbaresco, Barbera, Chianti, Soave, Berber ja loomulikult viimastel aastatel kuulsuse staatusesse tõusnud Prosecco. Aga suurepäraseid veine leiab ka Lõuna-Itaaliast.

Itaalia veinide kooslus on väga-väga mitmekesine ja siit leiab igaüks midagi, sest veinivalik on tõesti väga lai. Itaalia veinide olulisteks mõjutavateks teguriteks on suur laiuskraadide vahemik, mis võimaldab kasvatada viinamarju põhjas asuvatest Alpidest kuni lõunatipuni välja ning ulatuslik mägiala, kus suur kõrguste erinevus pakub erinevat kliimat ning pinnast. Itaalias asuvad ühed Euroopa kõrgemad viinapuuaiad, mis vooglevad isegi kuni 1300m kõrgusel. Lisaks geograafilistele ja klimaatilistele teguritele sõltub vein suuresti veinimeistrist ja Itaalias on erinevaid veinitootjaid lõpmatult palju, alates suurtootjatest kuni pisikeste üksiktootjateni, kes villivad peamiselt iseenda ja tutvusringkonna tarbeks. Seetõttu leiabki Itaaliast nii eripäraseid veine, mida iga veinimeister on püüdnud sobitada Itaalia kohaliku rikkaliku toidulauaga. Lisaks mitmekesistab Itaalia veine ka kohalike algupäraste viinamarjasortide rohkus.

Itaalia veinide kvaliteediklassid

  • Vino da Tavola (VDT) on lihtne Itaalia lauavein. Siin kasutatakse viinamarju ning tehnoloogiat, mis ei ole kvaliteedireeglite järgi lubatud ja seetõttu ei kvalifitseeru need kõrgema kvaliteediklassi alla. Näiteks kasutatakse erinevate aastakäikude või kasvupiirkondade viinamarju. Seetõttu ei märgita ka pudelil veini valmistuspiirkonda ega viinamarjade korjeaastat. Lauaveini staatus ei tähenda aga automaatselt halba kvaliteeti, sest lauaveini kvaliteet sõltub eelkõige ikkagi veini valmistanud veinimeistrist. Tihti järgitakse kõrget kvaliteedikontrolli, ent lepida tuleb madalama kvaliteediklassiga tulenevalt nt sellest, et viinamarja sort või kasvatamise viis ei vasta kehtestatud eeskirjadele.
    • vein peab olema valmistatud ELi poolt tunnustatud viinamarjasortidest.
    • vein peab olema toodetud ELi pinnal.
    • veini minimaalne alkoholisisaldus 9%, maksimaalselt 15%.
    • veini minimaalne happesus kokku 4-5g liitri kohta.
  • Indicazione Geografica Tipica (IGT), ehk Vina da Tavola con Indicazione Geografica Tipica, ehk lihtne maakonnavein. Alates 1. august 2009 on IGP - Indicazione Geografica Protetta. See kategooria kuulub neile veinidele, mis on toodetud kindlates piirkondades Itaalias ja milliste valmistamisel on järgitud juba kindlaid reegleid ning veinivalmistamise tavasid, kuid siiski ei vasta vein veel DOC nõuetele. IGT loodi 1992. a. et tõsta esile ca 40% Itaalia lauaveinide kategoorias olevaid veine. Sarnane "Vin da Pays" ja "Landwein" süsteemiga. Itaalias on hetkel umbes 120 IGT veinipiirkonda.
    • Etiketil peab olema märgitud piirkond, provints või muu piiritletud ala. Täiendavalt nt klooster (Abbazia), loss (Castello) märgitakse vaid siis, kuid 100% veinist tuleb sellest valdusest.
    • viinamarjasort
    • korjeaasta
    • Vino Novello, kui vein on villitud enne 31. detsembrit aastakäigu aastal.

Tihti on just viinamarjasortide mittevastavus kvaliteetveini nõuetele peamine põhjus, miks ei saada DOC kvaliteedimärgist.

  • Denominacione di Origine Controllata (DOC). Alates 1. august 2009 DOP - Denominazione de Origine Protetta. DOC veinid peavad järgima juba pisut rangemaid reegleid, sh kasutatakse vaid algupäraseid viinamarjasorte täpselt määratletud piirkondadest, piiratakse maksimaalset saagikust ning alkoholisisaldust. DOC märgis annab kindluse, et tegemist on teatud kindlate reeglite järgi valmistatud veiniga. DOC veinide eeltingimus on IGT staatuse omamine minimaalselt 5 aastat. Tihti ongi DOC puhul tegemist väiksemate piirkondadega mõnest konkreetsest IGT piirkonnast, mis tõuseb esile oma pinnase, klimaatiliste omaduste ning veinivalmistamise traditsioonide poolest. DOC tasemega veinipiirkondi on Itaalias umbes 330.
    • veini nimetus peab vastama sellele, kust ta pärit on
    • viinamarjasort peab olema kohaliku regulatsiooni järgi lubatud (registris)
    • kehtestatud maksimaalne saagikus hektari kohta (sõltuvalt piirkonnast erinev), samuti on kehtestatud maksimaalne veini kogus viinamarja koguse kohta.
    • viinamarjasordid, mida kasutatakse peavad olema märgitud
    • kehtestatud minimaalse naturaalse alkoholi tase
    • minimaalne protsent kuivaine sisaldust veinis
    • tootmismaht iga hektari kohta peab olema igal aastal avalikustatud
    • tootmispartiid peavad läbima keemilised organoleptilised analüüsid, iga tootmispartii peab olema testitud ja kirjeldatud.
    • tagatud peab olema vajalik küpsemise periood.
    • lisaks VDT veinide etiketinõuetele peab DOC veinil olema lisaks märgitud piirkond, kust vein tuleb.
  • Denominacione di Origine Controllata e Garantita (DOCG). Alates 1. august 2009 DOP - Denominazione de Origine Protetta (DOC ja DOCG liideti). DOCG on Itaalia veinide kõrgeim kvaliteediklass. Veinid võivad saada DOCG märgise, kui nad on omanud DOC staatust minimaalselt 10 aastat. Lisaks kõikidele DOC reeglitele, peab DOCG vein läbima rangemad piirangud, seda eriti saagikuse osas, aga ka nt läbima erikomitee poolse veinitesti. Hetkel on Itaalias 73 DOCG piirkonda, millest suurem osa jääb Piemonte, Veneto ja Toskaana veinipiirkondadesse.

Itaalias puudub ametlik Cru-de süsteem, kuigi 2006. aastal loodi mitteametlik Comitato Grandi Cru d'Italia, kuhu kuulub tänaseks juba üle saja liikme. Kvaliteediklasside juures on oluline märkida, et ainuüksi omistatud kvaliteediklass ei määra veinide headust. Veini kvaliteediklass kinnitab, et vein on valmistatud teatud reegleid järgides - hea vein sõltub ikkagi veinimeistrist. Paljud Itaalia IGT veinid on tegelikkuses tulenevalt veinimeistrite oskustest väga head, kuid kuna nad ei vasta erinevatele kehtestatud kvaliteedi regulatsioonidele, peamiselt kuna DOC/G veinides ei ole lubatud kasutada võõraid viinamarjasorte nagu Cabernet Sauvignon, Merlot, Chardonnay, siis tuleb leppida madalama kvaliteedimärgisega. Kvaliteedireeglite üle teostab järelvalvet sõltumatu organisatsioon, mis kontrollib reeglite järgimist alates veiniaedadest, valmistamisprotsessist ning läbi kontrollostude jaemüügini välja.

Itaalias on kokku 20 veinipiirkonda, mis kattuvad Itaalia haldusjaotusega ning kust leiab erinevaid veine igale maitsele. DOCG piirkondi, mida on kokku enam kui 70, on koondunud peamiselt Piemonte, Veneto ja Toskaana piirkondadesse. Need on piirkonnad, mis on koduks kuulsatele Itaalia ja mõnedele maailma parimatele veinidele nagu Barolo, Barbaresco, Chianti, Amarone di Valpolicella, Prosecco ning loomulikult eestlastele tuttav ja tuntud Moscato di Asti. Itaalia veinidest on lihtsam aru saada kui mõista millised on iga veinipiirkonna erinevused, sh piirkondade köök, mis peegeldub nende veinides.

2009. aastal liideti DOC ja DOCG veinid ühtseks DOP klassifikatsiooniks, kuid kuna praktikas kasutatakse endiselt väga palju edasi DOC ja DOCG märgistusi, siis on hetkel muutus vaid vormiline. 2010. aastal täiendatid seda muudatust veelgi.

 

Itaalia veinidest loe pikemalt siit >>>

Copyright © 2017 Veiniguru. Kõik õigused on kaitstud.
Joomla! on vaba tarkvara, mis on välja antud GNU/GPL litsentsi alusel
Liitu uudiskirjaga